Perfektse triiksärgi otsinguil

Üks esimesi fototõestusi, et mulle on eluaeg meeldinud kanda triiksärke, pärineb aastast 1980. Võimalik, et tegemist polnud teab-mis elegantse triiksärgiga, aga vähemalt cool’ilt tundsin ma end ikka.

Minu esimene päristöökoht oli koolis õpetaja. Et oma 20 eluaasta juures natuke asjalikumat ja tõsiseltvõetavamat muljet jätta, soovisin oma garderoobi täiendada triiksärkidega, kuna minu jaoks on triiksärk alati olnud soliidsuse kehastus. Triiksärke justkui müüdi, aga neid selga proovides olin ALATI probleemi ees: enamik neist suutsid vaevu katta minu naba ning varrukad ei jõudnud mitte kunagi randmeteni – kaugel sellest. Ja nii väga ei tahtnud käia ringi triiksärgiga, mille eesmärk pidi teoorias olema šiki mulje jätmine, aga reaalselt paistis, justkui oleks see aastate jooksul igalt poolt tõeliselt napiks jäänud … No umbes see pilt, kui mehed, kes reeglina ülikondi ei kanna, on 20 aastat pärast koolilõpetamist otsinud välja oma koolilõpuülikonna ja siis sellega kusagile pulma ilmuvad …

Pidin tõdema, et ilusa ja lisaks ka paraja triiksärgi leidmine, milles end hästi tunda, ei ole kaugeltki lihtne ülesanne. Ainus, mida ma toona enesele ette oleksin võinud heita, oli keskmisest pikem kasv: nimelt olen 179 cm pikk, see aga oligi juba piisav põhjus, et ideaalselt istuvate rõivaste leidmine oleks tõeline kunsttükk. Sama kehtis tegelikult ka enamike teiste riideesemete puhul: keskmisest pikema naisena oli soovitud meeldivat riideeset, mis oleks ka paras ja hästiistuv, pea võimatu leida ning ometi olid poed riideid täis. Mulle endale tundus (ja tundub siiani) suhteliselt elementaarne, et kui midagi osta, siis sellest jääb justkui väheks, kui riideese poes mannekeeni seljas ilus välja näeb, oluline oleks, et see ka päriselus hästi istuks ning paras oleks. Reaalsus kippus (kipub) olema aga teine.

Seejuures mäletan ka oma ühekordset erilist rõõmu, kui leidsin Christine Collectionist (kui keegi veel mäletab sellist brändi) peaaegu perfektse triiksärgi, mis imekombel istus seljas nagu valatult. Maksis see küll palju rohkem, kui ma toona endale lubada oleksin võinud ning esimese hooga jäi see liiga kalli hinna tõttu minust ka poodi maha. Päev hiljem aga läksin siiski tagasi ning ostsin selle särgi ära – ja peab ütlema, et mitte ühtegi korda hiljem ma ei mõelnud, et ma maksin üle. Minu jaoks oli see lihtsalt Nii Õige Särk, et iga kulutatud raha oli seda väärt, kuna kandsin seda kaua ning seejuures tundsin end iga kord lihtsalt suurepäraselt!

Edaspidi leidsin selliseid “käib-kah” triiksärke vahel Soomest, vahel Londonist ning imestusega pidin alati tõdema, et isegi kallimate kaubamärkide triiksärkide puhul oli probleem valdavalt sama: ei saa öelda, et ükski neist minu pikkuse juures mulle paras oleks olnud, sestap pidin alati särgi peal kampsunit või pintsakut kandma, vähemalt krae paistis välja, kuigi pärast paari pesukorda läksid nii kraed kui ka mansetid enamasti vormist välja. Kui vaatasin meestuttavate imeilusaid triiksärke, siis minu omadel nendega väga palju küll ühist ei olnud ning kohati ajas ikka lausa vihale, et isegi kui mu särgi hind oli üle keskmise, siis välja see küll väga ei paistnud, kuna naistesärkide kangadki tundusid enamasti justkui teisejärgulised, rääkimata värvivaliku puudumisest…

Kohati sai perfektse triiksärgi otsimisest lausa hasart omaette, näiteks käisin korduvalt imetlemas meesteosakondade triiksärgiriiuleid ja lootsin, et äkki on võimalik leida nende tohutust valikust slim-lõige, mis ka mulle võiks sobida. Kuna olin toona pigem päris peenike, oli see täiesti luhtunud katse – isegi kõige väiksemad meestesärgid istusid õlgadest nagu kotid, nii et minu osaks jäi vaid kadedusega imetleda oma tollase boyfriendi triiksärgikogu, aga midagi sealt endale selga panna polnud lootustki. Tänasel päeval, kui ma enam nii peenike pole, tean, et olenemata naiste kehakujust – meestesärgid lihtsalt ei saagi reeglina naiste seljas ideaalselt istuda, kuna naiste ja meeste kehad on täiesti erinevast ooperist. Muidugi – omades triiksärgikandjast boyfriendi võib ju vahel tema särgi selga visata, aga trust me, see ei ole SEE, millega peaks igapäevaselt leppima.

Kogu selle aja jooksul pani mind alati imestama tõsiasi, et minu enda jaoks tundus mu soov Ideaalset Triiksärki leida täiesti elementaarne (no umbes sama elementaarne, kui hästiistuvate lahedate teksaste leidmine), kuna triiksärk on minu meelest justkui basic-riideese. Mõtlesin ikka, et mida naised siis ometi kandma peaksid? Mina näiteks üldse ei viitsinud tööl või õhtuti väljas kleiti kanda, enamasti oleks soovinud kapist hoopis pükste juurde ilusa ja šiki triiksärgi valida. Rääkides veel nii mõnegi tuttavaga selgus, et tegelikult ei ole mina kaugelti see ainuke “imelik”, kes kannatab kroonilise triiksärgipuuduse all. Isegi mu lühemat kasvu sõbrannad ei leidnud omale sobivaid särke, imelikul kombel olid ka neil särgid liiga lühikesed, kvaliteetsetest kangastest, kraedest ja mansettidest võisime me kõik nagunii ainult unistada.

Ja tegelikult sai ühel hetkel ikka totaalselt kõrini: poed on justkui kaupa täis, aga ometi pean ma ühte elementaarset riideeset tikutulega taga ajama ja ka siis on tulemuseks vaid veerand rahulolu.

Ja Ella Hopfeldt alustas …

Ja võttis aega, mis ta võttis, aga 15 aastat hiljem teise samasuguse “triiksärgiprobleemiga” inimesega kohtumine viis lõpuks selleni, et panime pead kokku ning selle tulemusena on tänasel päeval nii meie enda kui ka paljude teiste naiste riidekapid täidetud triiksärkidega, mis ei jää sugugi alla parimatele meestesärkidele. Läbimõeldud lõiked, kvaliteetsed kangad, korralikud tugevdatud kraed ja mansetid on iga Ella Hopfeldti triiksärgi lahutamatu osa!

Kui me Meritiga Ella Hopfeldti brändiga alustasime, lähtusime pigem iseenda kogemusest, mis rääkis, et eriti raske on parajaid riideid leida just pikematel naistel – nii valmisidki Ella Hopfeldti Itaalia ja Saksamaa kehatüübi särgid, mis on ideaalne valik just keskmist ja kindlasti ka pikemat kasvu naistele. Jah, tõesti – nende särgimudelitega saavad ka pikemad naised oma alatise mure, et varrukad on liiga lühikesed või särk ise lühike, lahendatud.

Ajaga saime aga selgeks, et olime päris naiivsed, kui arvasime, et hästiistuvate riiete leidmise probleem on vaid pikemate naiste pärusmaa. Pikad või lühikesed, peenikesed või vormikad – vahet ei ole, ideaalselt istuvate kvaliteetsete riiete leidmine on probleem olenemata pikkusest või kehakujust. Seetõttu ongi Ella Hopfeldi valikus tänasel päeval ka Prantsuse ja Hispaania kehatüübi triiksärgid, mis on mõeldud just keskmisest lühematele naistele, nii kõhnematele kui ka vormikamatele, leia vaid oma õige triiksärgimudel.

Ella Hopfeldist on tänaseks päevaks saanud naiste jaoks üle Euroopa See Oma Triiksärgi Koht. Koht, kust leiad just selle Oma Triiksärgi ning saad olla kindel, et istuvuses või kvaliteedis ei ole võrreldes parimate meestesärkidega tehtud mingeid järeleandmisi, sest iga naine väärib triiksärki, milles end miljoni dollari väärilisena tunda. Oluline on vaid leida enda jaoks sobivaim triiksärgimudel ning õige suurusnumber, seejuures on kindlasti abiks meie kehatüübitest ning usaldus mõõdutabelite suhtes. 

Minu jaoks on ideaalsed Saksamaa kehatüübi särgid (kergelt sportlikum õlg, selgelt väljajoonistunud keskkoht ning pigem kitsam puus). Numbri osas esineb vahel kõikumisi, selga lähevad nii nr 38 kui ka 40, aga üldiselt armastan ise ja soovitan ka teistele särke, kus on pisut rohkem hingamisruumi ehk siis pigem kaldun valima nr 40 särgid.

Lisa kommentaar

Rating

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga